Päikesetuul

Päikesetuul on päikesest lähtuv vabanenud laetud osakeste (plasma) voog. See vool muutub pidevalt kiiruse, tiheduse ja temperatuuri poolest. Kõige dramaatilisem erinevus nendes kolmes parameetris esineb siis, kui päikesetuul lähtub päikese krooniaugust või paisatakse teele koronaalse aine massilise väljavoolu poolt. Krooniaugust pärinevat juga võib vaadelda kui püsivat kiiret päikeseenergia voogu, kus koronaalmassi väljapaise on rohkem sarnane vee joale ja krooniaine massilise väljavoolu korral on olemuselt nagu tohutu kiiresti liikuv päikeseplasma pilv. Kui need päikesetuule struktuurid saabuvad Maale, puutuvad nad kokku Maa magnetväljaga, kus päikesetuule osakesed suudavad siseneda meie atmosfääri meie planeedi magnetilise põhja- ja lõunapooluse läheduses. Päikesetuule osakesed põrkuvad seal aatomitega, mis moodustavad meie atmosfääri, nagu lämmastiku ja hapniku aatomid. See osakeste põrkumine omakorda annab aatomitele energiat, mida nad aeglaselt vabastavad meile nähtava valgusena.

Artist impression of the solar wind as it travels from the Sun and encounters Earth's magnetosphere. This image is not to scale.
Pilt: Kunstniku mulje päikesetuulest, kui see liigub päikeselt maale ja kohtub Maa magnetosfääriga. See pilt ei ole skaalas.

Päikesetuule kiirus

Päikese tuule kiirus on oluline tegur. Suurema kiirusega osakesed tabavad maapinna magnetosfääri raskemini ja neil on magnetosfääri kokkusurumise korral suurem tõenäosus häirida maa geomagnetilisi tingimusi. Päikesetuule kiirus maapinnal on tavaliselt umbes 300 km/s, kuid suureneb siis , kui jõuab krooniaugu kiire voolu (CH HSS) või krooniaine massilise väljavoolu (CME) mõjusse. Koronaalmassi väljatõrjumise ajal võib päikesetuule kiirus hüppeliselt hüpata kuni 500 või isegi üle 1000 km/s. Madalamate keskmiste laiuskraadide puhul on vaja aatomite ergastamiseks geomagnetiliste häiringute tekkeks korralikku kiirust ja soovitav on üle 700 km/s. See ei ole aga kuldne reegel ja tugev geomagnetiline torm võib tekkida ka madalamate kiiruste korral, kui interplanetaarse magnetvälja väärtused on geomagnetiliste tormide tekkeks soodsad. Andmeplokkidel ja graafikutel on lihtne näha, millal koronaalmassi väljapaiskumise šokk on saabunud: päikesetuule kiirus suureneb mõnikord mitme 100 km/s võrra. Siis kulub umbes 15 kuni 45 minutit (sõltuvalt päikesetuule kiirusest kokkupõrkeni) enne kui lööklaine möödub Maast ja magnetomeetrid hakkavad reageerima.

The arrival of a coronal mass ejection in 2013
Pilt: Krooniaine massilise väljavoolu saabumine maale 2013 aastal, näha on ilmne erinevus päikesetuule kiiruses.

Päikesetuule tihedus

See parameeter näitab meile, kui tihe päikesetuul on. Mida rohkem päikeseenergia osakesi selles on, seda suurema tõenäosusega saame virmaliste jaoks rohkem osakesi, mis kokku puutuvad Maa magnetosfääriga. Meie kodulehel olevatel graafikutel kasutatav skaala on osakesi kuupsentimeetri kohta või p/cm³. Väärtus üle 20 p/cm³ on hea algus tugevale geomagnetilisele tormile, kuid see ei ole kindel, et näeme virmalisi, sest päikesetuule kiirus ja planeetidevahelised magnetvälja parameetrid peavad samuti olema soodsad.

Päikesetuule mõõtmine

Sellel veebisaidil leiduvad reaalajas kasutatavad päikesetuule ja planeetidevahelise magnetvälja andmed pärinevad Süvakosmose Kliimamuutuste Vaatluskeskuse satelliidist (Deep Space Climate Observatory (DSCOVR)), mis paikneb Päikese-Maa Lagrange'i punkti L1 ümber. See on asukoht kosmoses, mis asub alati Päikese ja Maa vahel, kus Päikese ja Maa gravitatsioonijõud on võrdse tõmbejõuga satelliitidele, mis tähendab, et nad võivad jääda selle punkti ümber stabiilsele orbiidile. See punkt sobib ideaalselt päikese vaatlusega seonduvatele missioonidele nagu Süvakosmose Kliimamuutuste Vaatluskeskuse satelliit (DSCOVR), kuna see annab satelliidil olevale aparatuurile võimaluse mõõta päikesetuule ja planeetidevahelise magnetvälja parameetreid enne, kui ta saabub Maale. See annab meile enne, kui nad kohale jõuavad, 15–60-minutilise ettehoiatuse (sõltuvalt päikesetuule kiirusest) selle kohta, millised päikese tuule struktuurid on teel Maale.

The location of ACE at the Sun-Earth L1 point
Pilt: Ameerika esimene operatiivne süvakosmoseside satelliit orbiidil ühe miljoni miili kaugusel Maast. Päikese ja Maa vahelisel positsioonil on ta võimeline pidevalt jälgima Maad, Päikest ja päikesevalgust. Seda asukohta nimetatakse Lagrange'i punktiks 1. (Illustratsioon ei ole skaalal) Allikas: NOAA

Lagrange'i punktis L1 on tegelikult veel üks satelliit, mis mõõdab päikesetuule ja planeetidevahelise magnetvälja andmeid: Edasiarendatud Kompleksne Uurimissateliit (Advanced Composition Explorer- ACE). See satelliit oli peamine andmeallikas kuni 2016. aasta juulini, mil Süvakosmose Kliimamuutuste Vaatluskeskuse (DSCOVR) missioon sai täielikult toimima. Advanced Composition Explorer (ACE) satelliit kogub endiselt andmeid ja töötab nüüd kui DSCOVR-i varukoopia.

<< Mine eelmisele lehele

Viimane uudis

Toeta SpaceWeatherLive.com-i!

Paljud inimesed külastavad SpaceWeatherLive lehte selleks, et jälgida, mis toimub Päikesel või, kas on oodata virmalisi. Suurema liiklusega on serveri koormus ning maksumus kõrgem. Kui sulle meeldib see, mida me sinu heaks teeme, siis saad sa sellele ka ise natukene kaasa aidata, annetades selle lehe käigus hoidmise ja arendamise heaks. Ette tänades SpeaceWeatherLive meeskond!

100%

Viimane teavitus

Hankige koheselt teateid!

Fakte kosmose ilmast

Viimane X-loide:10 /09 /2017X8.2
Viimane M-loide:20 /10 /2017M1.0
Viimane geomagnetiline torm:05 /08 /2019Kp5 (G1)
Päikese plekivabade päevade arv 2019 -is:159
Praegused järjestikused päikeseplekkideta päevad:15

See päev ajaloos*

Päikesepursked ehk loited
12002X1.0
21999M5.9
31999M3.7
42014M3.4
52001M1.5
ApG
1200358G2
2200232G1
3201318
4200416
5200113
*alates 1994

Sotsiaalvõrgustikud